Paljude terase liikide puhul on probleemiks pinnatöötluse käigus alusmaterjali absorbeeruv vesinik. See nähtus võib muuta metalli struktuuri ettearvamatult rabedaks ja põhjustada seeläbi olulist kahju. Õigesti sooritatud kuumtöötlusega kohe pärast pindamist on võimalik vesinikrabenemise riski vähendada.
Kuumtöötlus Pinnoitus Helin Oy-s
- 2 tk tsirkuleeriva õhuga ahju
- maksimaalselt 250˚ C
- 1500x1000x800 mm
Standard:
- Post-coating treatments of iron or steel to reduce the risk of hydrogen embrittlement. (ISO 9588:2007 )
Vastavalt standardile tuleb kuumtöötlust alustada hiljemalt 3 tunni möödudes pindamise lõpetamisest. Sama standard määrab kindlaks ka töötluse kestvuse ja temperatuuri. Kinnitustarvikute, nt. kruvide ja poltide tavapärane vesinikku eemaldav hõõgutus toimub 3 tundi 220-kraadisel temperatuuril.
Vesinikrabenemise risk pinnatöötluses tekib kõikides keemilistes protsessides, kus osa pinnale tekib vesinikku. Parimal juhul vesinikuaatomid ühinevad ja vabanevad vesinikgaasina õhku. Osa H+ ioonidest absorbeeruvad siiski osa sisse ja nõrgendavad seeläbi konstruktsiooni.
Standardi kohaselt ei ole alla 1000 MPa tõmbetugevusega osi vaja kuum-töödelda, kuid paljudes juhtudel on see kujunenud praktikaks. Paksude tsingikihtide korral kasutatakse enamasti kahefaasilist protsessi, milles esimene tsinkimine tehakse u. 5 µm paksuseni ja peale seda toimub nõutud kuumtöötlus ning viimaks pinnatakse soovitud paksuseni. Selle aluseks on uurimused, mille kohaselt on avastatud, et vesiniku eemaldamine raskeneb, kui tsingi kihipaksus on üle 10 µm.
Vesinikrabenemise juures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et nähtust ei ole võimalik üheselt seletada. Nende osade puhul, kus kasutusotstarve on ohutuse ja töötamise seisukohalt kriitiline, tuleb vesinikrabenemist uurida iga juhtumi puhul eraldi.