Elektrolüütiline tsinkimine

Sähkösinkitys

Elektriline tsinkimine on levinuim terase elektrolüütiline pindamisviis. Töötluse käigus sündiv pindamine tagab mõistliku korrosioonikaitse ja meeldiva välimuse väheste kuludega. Pindamist kasutatakse sageli ka värvi all parandamaks korrosiooniomadusi ja värvi kinnipüsimist.

Pinnoitus Helin Oy tsingilahendused:

  • Kasutame leeliselist tsüaniidivaba tsingikülvi
  • Trummel- ja riputustsinkimine
  • Tsingitava osa maksimummõõdud: 2200x1000x400

Passiveerimine:

  • sini-passiveerimine, Cr3+
  • must-passiveerimine, Cr3+
  • nn. paksu kihiga passiveerimine Cr3+
  • järelkastmine (sealer)
  • kõik passiveerimised ja järeltöötlused vastavad RoHS- direktiivile

Standardid:

  • Electroplated coatings of zinc with supplementary treatments on iron or steel (ISO 2081:2008)
  • Fasteners — Electroplated coatings (ISO 4042:1999)
  • Corrosion tests in artificial atmospheres. Salt spray tests (ISO 9227:2006)

Tsink kaitseb terast mitteväärismetallina katoodiliselt, mistõttu väikesed narmad pinnakattematerjalis ei põhjusta terase otsest roostetamist. Korrosioonikaitse mudeldamisel kasutatakse aega, mil pinnakattematerjal peab vastu pidama, enne kui osale hakkab ilmuma punast roostet. Enamasti tähendab mudeldamine neutraalset standardile ISO 9227:2006 vastavat soolpritsi testi.

Enamasti muudetakse elektriliselt sadestatud tsingist pinnakattematerjal passiivseks, et tsingi oksüdeerumine oleks võimalikult aeglane. Seega kaitseb passiveerimine tsinki valge rooste eest ning tsink omakorda kaitseb alusmaterjali punase rooste eest. Tänapäeval peab just uutele RoHS- ja ELV- direktiivile vastavate passiveerimiste kaitseks kasutama nn. järelkastmist (sealer), millega saavutatakse korrosiooninäitajate märkimisväärne paranemine. Pinnakattematerjali valge rooste taluvust hinnatakse lõpptestis selle põhjal, kui kaua passiveerimine (ja järelkastmine) peavad soolpritsimisel vastu. Joonistel võidaks ära tuua nõutud vastupidamisajad, näiteks 200/400 h, valges roostes ja punases roostes.

Praegusel ajal on pea kõik kasutusel olevad külvid oma tüübilt kas happelised või leelised. Happeline tsink on oma välimuselt läikivam kui leeliseline. Leelise külvi võime laotada tsingist pinnakattematerjal ühtlaselt kogu osa peale on parem kui happelisel külvil. Tsüaniidikülvi esineb üldiselt harvem.